Eestis on tuhandeid inimesi, kes erinevatel põhjustel (nt teenustele on järjekorrad, sobivat teenust ei ole, teenusel on kõrge hind jms) oma lähedasi hooldavad. Sageli aga on lähedaste hooldajad (hoolduskoormusega inimesed) hooldussituatsioonis üksi, neil puuduvad praktilised oskused nii hooldamisega seoses kui ka teadmised oma õigustest ja abi võimalustest. Prognoosid näitavad, et Eestis kasvab aastaks 2070 vanemaealiste (65+) osakaal rahvastikust 10,5% ja tööealise elanikkonna osakaal langeb, seega on suurimaks väljakutseks arendada välja pikaajalise hoolduse süsteem, mis vastaks selle tööjõuturule ja abivajadusele. Tulevikus vajab hooldust suurem hulk erivajadustega inimesi, sest võrreldes Euroopa keskmisega esineb Eestis 65+ vanusegrupis rohkem liikumispiiranguid, aga ka vaimse tervise probleeme, samuti suurendab nõudlust hoolduse järele vanemate inimese kõrgem vaesusrisk (Haljasmets jt (2021).
Mõisted
Omastehooldaja – igas vanuses inimene, kes hooldab (enamasti tasustamata) väljaspool formaalset hoolekandesüsteemi oma pereliiget või lähedast, kes haigusest, puudest või muust erivajadusest tingituna vajab kõrvalabi oma igapäevaelu toimingutes .
Hoolduskohustus – Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest (PS §27) arvestades sotsiaalkaitsesüsteemi isiku ja perekonna omavastutusega (SÜS § 11).
Ülalpidamiskohustus – Ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (PKS § 96); Tasu sotsiaalteenuse eest, mis oleneb sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast (SHS § 16)
Viimase kümne aasta jooksul on omastehoolduse teema Eestis üha aktuaalsemaks muutunud. Perioodil 2018-2021 rahastati esmaseid hoolduskoormuse vähendamise meetmeid kokku 16,4 miljoni euro ulatuses. 2016. aastal said omavalitsused taotleda toetust omastehooldajate tugiteenuste, näiteks koduhoolduse või tugiisikuteenuse arendamiseks. Lisaks oli Euroopa Sotsiaalfondi projektidele ette nähtud 5,3 miljonit eurot.
Riigikogus võeti 13. aprillil 2022 vastu sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, mille eesmärk on aidata kaasa kvaliteetsema hoolekandelise abi pakkumisele, luua õigusselgust, lihtsustada asjaajamist ning tagada puudega inimestele kiirem ja terviklikum abi.
Näiteks Tartu eakate hooldus on Eesti eakate hooldussüsteemile omaselt kolme tahuline süsteem. Linnavalitsuse andmeregistri andmetel tegid 2014. aasta lõpu seisuga kõige olulisema osa hooldustööst mitteformaalsed omastehooldajad (78% hooldusvajadusega vanematest inimestest said abi omastehooldajatelt), järgnes hooldusravi (13%) ja koduhooldusteenused (9%) (Tarum, Kutsar, 2015). Sotsiaalministeeriumi arvutuste kohaselt vajaks Eestis näiteks koduteenust hinnanguliselt 20 000 inimest. (Sotsiaaltöö 2/22).
Hoolduskoormus on ligikaudu 47 000 inimesel (30 000 naist ja 17 000 meest). Tööjõu-uuringuga on tuvastatud omastehoolduse oluline mõju tööturule (seetõttu on tööturult eemal 8000 inimest ja 5000 töötab osaajaga) (Riigikantseli, 2017). Tarum ja Kutsar (2017) leidsid, et 80% haparate vanemate inimeste eest hoolitsevad lähedased – omastehooldajad. Nad on uurinud, kas see on tingitud sellest, et hooldajad ise tunnevad solidaarsust ja valivad omastehoolduse või on selle põhjuseks alternatiivide puudumine. Uurimistulemused näitasid, et omastehooldajate valikut töö ja hoolduse vahel kujundab kolmekordne surve:
Sellest tulenevalt ei jää omastehooldajatel muud üle, kui leida oma lahendused perehoolduseks ning nad nentisid, et vanemate pereliikmete hooldusvajaduste suurenemisel võib see nende tööleasumist mõjutada (Tarum, Kutsar, 2017).
Ideaalis võiks koormus olla jaotatud riigi, abivajaja enda ning lähedaste vahel. Üheks lahenduseks võiks olla ka ravikindlustuse sarnane hoolduskindlustuse süsteem. Aega ja ressursse aitaks kokku hoida info liikumine erinevate andmebaaside vahel ning andmete kogumise parandamine, mis aitaks vältida topelt toetusi. Efektiivse hoolduse tagamiseks oleks väga oluline andmete ristkasutuse tagamine ja seeläbi koostöö tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel (Haljasmets jt 2021).